Igor Rõtov: Kuradike sõrmedes

Kui seni käivitusid poliitilised skandaalid meedia vahendusel, siis seekord jäi meedia varju. Resonantsi tekitanud fraas ei kõlanud "Foorumi" saates ega olnud ka ajakirjaniku poolt avalikkuse ette toodud katke eravestlusest. Jürgen Ligi lihtsalt istus varasel hommikutunnil ja pani need saatuslikud sõnad kirja oma Facebooki seinale. Möödusid loetud tunnid ning president Toomas Hendrik Ilves valas õli tulle juba oma Facebooki seinal, andes Ligi fraasile hävitava hinnangu.

Edasi käiski kogu mäng Facebookis. Arvamused polariseerusid selgelt kaheks. Ühed olid Ilvese poolel ja nõudsid Euroopa kultuuriruumis sobimatule väljendujale kohest karistust. Teised aga asusid tuliselt kaitsma Ligi. Ei saavat ju otsekohese ütlemisega tuntud ministrit paari sõna pärast risti lüüa ja tekitada tormi veeklaasis. Arutelu sotsiaalmeedias keris kiiretel tuuridel ning traditsiooniline meedia pidi leppima hilinevate tõdemustega. Tavaliselt on ju vastupidi – meedia võtab teema üles ja Facebook jookseb järele.

Toimunu on kujukas näide sellest, millele maailma meediateoreetikud viitavad juba mõnda aega. Massimeedia on kolimas ajakirjandusväljaannetest internetti. Eesti kontekstis tähendab see, et laia ühiskondliku debati vedurid pole enam "Aktuaalne Kaamera", Postimees ja Delfi, vaid hoopis Google, Facebook ja Twitter. Ühele või teisele teemale tõeliselt tähelepanu saamiseks ei piisa enam uudisteklipist televisioonis või artiklist ajalehes. Kõikihõlmava debati jaoks on juba täna hädavajalik laiem arvamustevahetus sotsiaalmeedias. Tulevikus see tendents üksnes süveneb.

Kas see on hea või halb? Optimistid näevad siin suurt vabastavat mõju sõnavabadusele tervikuna. Näiteks võib iga internetikasutaja riputada ministri seinale oma mõtte ja näha, kuidas minister sellele vastab. Skeptikud aga kardavad, et piiramatu sõnavabadus internetis tekitab lõputu laialivalguva müra, milles on võimatu orienteeruda. Ilmselt on õigus mõlemal poolel. Interneti võidukäiku ei pidurda miski ning traditsioonilisel meedial tulebki ümber orienteeruda info toojast selle selekteerijaks ja tõlgendajaks.

Kuidas aga peaksid käituma Facebooki ajastul inimesed, kes tahavad sotsiaalmeedia abil ühiskondlikus debatis tõhusalt kaasa lüüa? Vaatasin nädalavahetusel dialooge nii Jürgen Ligi kui mitmete teiste tipp-poliitikute ja arvamusliidrite seinal ning sain tugeva kinnituse oma hüpoteesile. Nimelt tundub mulle liiga tihti juhtuvat see, et arukas, haritud ja meeldiv Eesti avaliku elu tegelane muutub internetis kiuslikuks kuradikeseks.

Tavapäraseks on saanud käitumine, kus esimese ja peamise argumendina oponendi vastu kasutatakse rõhutatult negatiivset, tihti ka solvavat hinnangut isiku või institutsiooni kohta. Tundub, et klaviatuuri taha sattudes kipub haritud inimene lumpeniseeruma. Räigete hinnangutega sildistatakse nii reformierakondlasi kui sotse, nii presidenti kui peaministrit, nii ettevõtjaid kui meediat. Kas selle on tinginud nakatumine anonüümsete kommentaatorite vihakõnedesse või miski muu, aga igatahes pole see normaalne.

Tuleme tagasi Ligi-Ossinovski debati juurde. "Foorumi" saates lõkkele löönud vaidlus käis teemal, kas valitsusel on võimalik midagi ära teha väljarände peatamiseks. Ossinovski väitis, et on võimalik. Ligi jällegi arvas, et antud tingimustes on Eesti riik juba teinud maksimumi. Mõlemal poolel on ilmselt varuks rida tugevaid argumente, vaidlus olnuks põnev ja edasiviiv, paraku jäi see publikul kuulmata.

Saime hoopis teada, et Ligi peab Ossinovskit „roosasse erakonda kuuluvaks sisserändaja pojaks“. Ning Ossinovski Ligit „ärplevaks teismeliseks“. Tulemusena toetavad Ligi toetajad teda nüüd veelgi suurema innuga ning Ossinovski poolehoidjad on viimase eest samuti pead panti panemas. Vaidluses erapooletutel jääb üle vaid õlgu kehitada.

Kokkuvõttes oli tuju kõigil rikutud, valitsus lagunemise äärel, peaminister jättis ära oma visiidid ning avalik ruum on solvamisest ja solvumisest prinkis. Isiklikku rünnakut õigustatakse kui head võimalust mahlakate väljendite abil poliitikuna tähelepanu saada. Ometi on see kergema vastupanu teed minek ning uusi toetajaid sellega ei leia. Mahlakad väljendid ja terav keel on teretulnud oponendi seisukohtade või mõttekonstruktsioonide lammutamisel, kuid jätkem need ära vastaspoole isiku, kuuluvuse, rahvuse või muu eripära aadressil.

Haritud suhtlemise ja edasiviiva debati reeglid töötati välja juba antiikajal. Meile õpetatakse seda koolis ja ülikoolis. Eestis on arvukalt sotsiaalteadlasi ja suhtlemistreenereid, kes valdavad teemat detailideni. Populaarne arvamusfestival Paides on siin palju kaasa aidanud. Meil oleks ainult võita, kui tooksime need kultuursed põhimõtted ka oma Facebooki seinale ning ei laseks kuradikesel rohkem oma sõrmedesse ronida.